Tallinnas pole ammu olnud sellist skandaali, mis paneks nii teravalt küsima, kuhu meie maksud kaovad ja kes vastutust kannab. Seekord on küsimuse ees rahapesu andmebüroo – see sama riigiasutus, mis on allutatud rahandusministeeriumile, mida juhib skandaalne Jürgen Ligi, keda rahvapäraselt nimetatakse ka rahapesuministriks. Seda mitte ilma põhjuseta — just tema valitsusajal pesid Skandinaavia pangad oma Eesti filiaalide kaudu Vene raha.
Nüüd on selgunud, et rahapesu andmebüroo on ebaseaduslikult tunginud LHV panga klientide rahakottidesse — ja mis veelgi hullem, pank ise on lubanud riigil sellist piilumist. LHV pank nõuab riigilt lausa 247 miljoni euro suurust leppetrahvi, sest rahapesu andmebüroo on kümnetel kordadel ilma seadusliku aluseta hankinud ligipääsu klientide pangakonto väljavõtetele ja saldo andmetele.
Õiguskantsler Ülle Madise 1. juuli kiri riigikogule paneb asja veelgi keerulisemaks: rahapesu andmebüroo on seaduse vastu käitunud, kui on saanud juurdepääsu pangakonto andmetele, mis on selgelt pangasaladus.
Ja mis juhtub, kui LHV nõue rahuldatakse? Maksumaksja tasub kinni nii ministri, tema allasutuse kui ka nende seadusevastaste tegude kahjud. Kus on vastutus? Kus on moraal? Või ongi Reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi puhul tegemist lõputu lõksuga, kus riigi seaduslikkus ja maksumaksja rahakott on lihtsalt vahekäiguks?
Veelgi teravamalt tõstab sõrme Riigikogu saadik Varro Voglaid, kes pakub välja, et hoopis pangad ise peaksid seisma oma klientide eest ja esitama riigile kahjunõuded — sest nemad jätsid oma kohustused täitmata ja lubasid riigil ilma seadusliku aluseta ligipääsu klientide tehinguandmetele.
Tõde on karm: riigi seadusvastane isetegevus pankades pole enam lihtsalt bürokraatlik apsakas, vaid kallis rahaline ja moraalne küsimus, mille eest peaksid vastutama just need, kes on olukorra loonud — eriti Jürgen Ligi aegne rahandusministeerium.
Kas maksumaksja on valmis selle eest jätkuvalt maksma? Või on aeg tõmmata piir ja nõuda, et seadus ja moraal kehtiksid kõigile võrdselt?
